Esiteks - jah, ilmselgelt ei saa olla vabandust, et nii pika vahe sisse jälle jätsin. ilmselgelt
Teiseks - katsun alustada olulistemast uudisest, mis meeles ning mida uuemasse tulevikku, seda täpsemini saan kirjeldada
Niisiis
Alutame näiteks sellest, et meil käis loomaarst. Nimelt käis Tiit Hiiumaal ning kutsusin ta enda hobuste juurde ka. Lisaks tellisin tema käest ka Subli söötasid (best!) - koti Subli Basic-ut ja koti ürtidega müslit. Tiit andis mulle Subli kopsiku kauba peale: "Et ikka kiiremini otsa saaks."
Kutsusin ta tegelikult just Fatu pärast külla. Vaatas Fatu hambad üle, ütles et ei ole midagi. Ehk raspeldaks aga mitte enne sügist. Ja kuna ta juba seal oli siis lasin tal kõigi hobuste hambad üle vaadata. Zaubil leidsime susikikud. Tiit süstis talle poole jutu pealt rahustit veeni, nii et Zaubi ei märganudki. Ja varsti hakkas naeratama ja puristama ja silmad muutusid jube raskeks.
Ja siis Tiit naeris, et mis tunne on purjus olla?
Kikud saime kenasti kätte ja need jätsin omale alles. Kes mäletab siis mul on Fatu susikad ka endiselt alles.
Kiitis veel Zaubi hambaid, ütles et noore hobuse kohta on hambad väga hästi vahetunud. Ainult üks purihammas veel tagant peab vahetuma.
Lasin Kassu ka üle vaadata. Ütles, et sellises eas hobuse kohta on hambad väga heas korras.
Zaubi oli pärast veel mõnda aega 'väga raske peaga' (loe: väga unine).
btw vahetasin ta kaheosalised trenselid pärast seda pehmemate suuliste vastu välja: kolmeosaliste sprengeri suuliste vastu, mis peaks ka 50% ulatuses vaske sisaldama
![]() |
| zaubi uued suulised |
"The 2-Type Bit combines the lightness of a loose ring snaffle and the lateral pressure of an eggbutt bit. This bit is gentle on the corners of the horse’s mouth due to its eggbutt shape in combination with the loose rings. The result is less force exerted by the rider’s hand and high acceptance by the horse due to two-fold signals to the horse’s mouth. The ergonomically formed Turnado loose ring snaffle lies perfectly in the horse’s mouth because the mouthpiece is angled forward by 45 degrees.. In contrast with other loose ring snaffles the aids given with the reins on this new bit reach the horse’s mouth more precisely and in a softer manner as compared to a traditional single jointed snaffle."
Kuna pärast seda on nüüd veits musta auku, siis järgmisena meenub mulle, et viisime Zaubi Marise juurde platsiga tutvuma korraks: tegime ühe trenni seal.
VÄIKE TÕESTUS
Nii, siis olid koolis ilmselt taas kursused. Aga siis oli muusika mu kõrvadele, Maris teatas, et sepp tuleb Hiumaale. Viisin Zaubi Kärdlasse (loe Maris tuli meile hobuveo autoga koju järgi, kuna vend oli treileri vedamise autoga Tartus maamessil). Me ise olime aga ammu plaaninud Kiltsisse kiirendust ja drifti vaatama minna, seega ei saanud Zaubi rautuse juures olla.
Aga fakk, kuidas läksime ilmaga alt. Üli külm oli, vahepeal sadas vihma, ja puhus külm tuul.. tulime seitsmese laeva peale, ja veidi enne andis Maris mulle juba teada, et andsid talle rahustit ja ühe esimese raua olid saanud igasuguste probleemideta alla. Selle kohta oli sepp isegi öelnud, et seda hobust on raudselt enne rautatud. Aga teise esimesega hakkas juba koinima: üritas tagumise otsaga sepale peale keerata. Said esimesed rauad siiski kenasti alla.
btw siin oli veel üks konks - zaubi indles
Nimelt on Zaubi mul esimene mära, kes on indlemise ajal nii tundlik.
Näiteks:
Olgu x=zaubi indleb
seega, x=hell on hooves
Harjan zaubit, jõuan tagumiste jalgadeni, tõstab saba üles ja hakkab kust viskama. for real mära..
Teen kapju puhtaks, jõuan tagumiste jalgadeni, kui pole enne kust täis saanud, ja mul õnnestub tagumine jalg kätte saada, siis ta arvab, et ma olen šarmantne täkk, kes on tulnud oma daami tagumist jalga paluma, ning ta on nüüd põlvist nõrk ja vajub mulle (šarmantsele täkule) sülle.
Seega, jätkates sepa jutuga. Võin juba ette ära öelda, et tagumistele jalgadele seekord raudu alla ei saanud. See pole küll suur kaotus, sest järgmine kord kui sepp tuleb, siis ta juba ei pääse.
Ühesonaga, miks ei saanud tagumistele raudu alla? Sest Zaubi indles. Oli tagumised jalad enda alla astunud (kõhu alla/ ette poole) ja nagu oleks juured alla kasvatanud, ei kavatsenudki neid seekord anda. Ja kuna sepp oli väga normaalne mees, siis arvas, et seekord ei hakka rohkem teda kiusama, sest pole mõtet talle halbu mälestusi tekitada. Las harjub senikaua esimestega. Pärast seda jäi Zaubi mõneks ajaks Marise juurde. Käisime seal trenni tegemas ja Zaubi muutus üha paremaks. Ja suutis juba umbes päev peale sepa külaskäiku omal ühest rauast jagu saada, st alt ära astuda.
Ja müsteeriumiks jäigi, et kuidas ta selle omal alt ära suutis astuda. Aga Taavet käis pani meil raua uuesti alla tagasi. Zaubi küll huias päris palju, aga saime õnneks hakkama.
Maris andis mulle ühte huvitavat ära ka proovida. VÄGA eriline mära, heas mõttes.
Järgmisel päeval viisime Zaubi koju tagasi. Mõneks päevaks.
meanwhile Fatu ja Kastan: Kastanit oli vist varajane mesilane suunurka nõelanud, see oli tal veidi paistes ja sõi üks päev kaera väikeste ampsudega, kuid hommikuks oli see sisuliselt üle läinud ja ta sõi ka jälle normaalselt. Fatu käis taas adra ees, kes ei tea veel siis tal on nüüd sorirakmete varustus olemas. Ja ta on nendega väga pai.
Zaubi sai kodus veidi hinge tõmmata. ta arvab endast nüüd päris palju, arvab, et kuna on nüüd pealinnas käinud, siis on printsess valmis. Vanaemagi mainis, et karjamaal käitub väga tähtsalt.
Reedel tegin Zaubiga maastikuringi. Oli väga meeldiv. Mulle meeldis, et suust on nüüd nii pehme ja galopis kenasti ühtlane.
Laupäevast pühapäevani olid Linnumäel Andres Treve trennid. Mõtlesin, et hea oleks kui keegi nüüd lõpuks kõrvalt ka vaataks ja ütleks, mis ta arvab ning edasisi juhiseid annaks.
Laupäval oli, vabandage väljenduse pärast, üli sitt ilm ja trennidki toimusid maneežis. Esimene trenn toimus 1600. Hakkasime Zaubiga kodust enne kolme liikuma, Marise juurde jõudnud, laadisime hobuse maha ja panime ta ruttu boksi. Ma isegi ei tea mida kõike taevast alla kallas, kõik ujus, külm tuul oli... Ja siis hakkasime jooksuga mära valmis panema. Birgit tuli ka õnneks appi. Laadisime Quansari ja mära treilerisse ning sõitsime Linnumäele. Seal võtsime hobused maha ja läksime ruttu maneeži, kus panime hobused lõplikult valmis. Ja me Marisega panime ennast ka lõplikult valmis. Lõpuks saime trenni ka. Mära kepsutas veits ja oli natuke kange. Ja seal seljas on galopis nii raske istuda, sest tal on taga selline jõud, et isegi galopp on boing-boing
Üldjoontes ma usun, et läks hästi. Trevele mära väga meeldis.
Pärast trenni pidime kiirelt hobused tagasi viima. Võtsime mära lahti, patsutasime ja jooksin kiirelt, et Zaubi valmis jõuda panna, endal peas vaid üks mõte: "Mida ma teen? Mu hobune pole kordagi kellegi trennis käinud, ta pole kordagi maneežis käinud ja ma olen nagu sitahäda."
Panin hobuse valmis, laadisime ta peale. Jäin Zaubiga koos treilerisse, tahtsin teda jälgida, et ta varustust ei vigastaks ega ka iseennast. Linnumäele jõudes oli meil veel veidi aega. Jörgen käis sneakimas vahepeal, et millal me saame juba maneeži minna. Lõpuks oli kord meie käes. Mõtlesin ainult ,et nüüd on tõehetk käes. Läksime käekõrval maneeži ja hobune ei teinud teist nägu ka, oli isegi rahulikum kui Mära.
Zaubi astus julgelt maneeži, lasi tekid ära võtta, vaatas veidi ringi ja arvas: "davai, teeme ära."
Täpselt selline mulje jäi küll vähemalt, sest ta oli üli tšill. Ta küll veidi võõrastas maneeži otsa, kuid seinad ja reklaamid jätsid ta külmaks. Trennis oli ka pai, tegelikult üle igasuguste ootuste pai. Treve naeris ainult, et noor ja ja esimest korda maneežis, et maneeži ära mahtumisega on probleeme ning taevas on ka kuidagi madalal. Aga Zaubi sai kõigi harjutustega hakkama.
Pärast trenni jahutasime ta rahulikult maha, ta oli väga väga tsill kõige suhtes. Kui ta oli täitsa kuiv, laadisime ta peale ja läksime koju.
Kodus sai ta oma sõbrannadega tallis kokku ja hakkas kohe sööma.
Pühapäeval oli meil hüppetrenn, ja õnneks toimus see väljas. Kell 1100 oli trenn Märaga. Tõusin päris varakult, et hobustele hommikusöök ära anda. Nad mörisevad terve aja kui neile toitu valmis panen. Enne kümmet hakkasime kodust liikuma, Zaubi jalutas lihtsalt treilerisse ja hakkas seal heina nosima. Kärdla jõudes panin ta boksi. Kui ta muidu on suhteliselt aktiivne seal olnud, siis seekord jalutas juba sisse ja oli väga tsill, tundis end vist väga koduselt.
Hakkasime mära valmis panema. Panime taas hobused sadulateni valmis, et Linnumäel maha laadides veel valjad pähe panna.
Ilm oli taas heitlik - saime päikest, vihma, rahet, lund ja lörtsi.
Aga Mära oli nii hea. Eest nii pehme, igatepidi pehme tegelikult ja tegelikult oli võimalik teda võrreldes eelmise päevaga ka edasi sõita. Ja seal seljas oli võimalik isegi istuda, polnud enam nii boingboing, täitsa normaalne oli. Eelmisel päeval oli nii krampis ja kange kuidagi. Soojendus läks kenasti, Mära toimis hästi ja Trevelt saime ka kiita. Lõpuks tulime rada ka, kui olin raja ära tulnud, ütles Treve, et sellest saab väga hea hobuse. Ma usun, et tal on õigus. Mära on tõesti väga kihvt.
Kui meie trenn läbi oli saanud, jalutasime veidi hobustega, siis laadisime nad peale ja viisime tagasi koju. Seal võttis Birgit Mära lahti ja ma kiirustasin Zaubit valmis panema.
Sain ta kenasti valmis ja treilerisse. Reisisin ka seekord temaga koos. Paistis, et ta juba teadis kuhu minek ja mis teha tuleb. Kui ta treilerist maha olin võtnud, läksin platsi juurde jalutama, seniks kuniks Jörgen treileri ümber pöörab ja tuleb printsessi korraks hoidma.
Lõpuks sain selga ja läksime väljakule. Zaubi oli sama tsill kui kodus. Tegelt isegi rahulikum, sest kodus talle meeldib huiata. Läks julgel sammul väljakule nagu oleks seal eluaeg treeninud. Kui Mära vaatas veidi platsi otsas olevaid latte ja poste, mis sinna kuhjatud olid, siis Zaubi ei keskendunud neile üldse. Vaatas et jah, nad on küll siin ja oligi kõik. Soojendus läks suhteliselt kenasti. Olin Trevele eelmisel päeval veel maininud ka, et ta veidi vingerdab süsteemide vahel ja ajab mõnikord silma punni. Ütles, et noored ei saagi sellest alati koe aru, tahab harjutamist. Seega lasi ta mul pärast soojendust süsteemi tulla. Ja Zaubi läks sinna nii kindla jalaga sisse. Esimene kord tõmbas lattaia maha, aga järgmine kord kohe parandas ennast. Ebareaalne hobune. Ja Treve naeris, et pole tal mingit häda nende süsteemidega.. well played Zauberflöte, well played
Pärast seda küsis ta kas mul on parkuur veel peas ja lasi mul kõige esimesena raja läbi tulla. Ja Zaubi tegigi kogu raja läbi. ma ei mäleta kas ta mingi lattaia tõmbas maha või ei, aga see tundub ka nii ebaoluline ausalt öeldes. Tuli maha siis tuli, sitta ka
Hobune kelle sündi ma pealt nägin, keda ma kasvatasin ja treenisin, sõitis nüüd treeneri silme all terve parkuuri läbi. Pärast parkuuri ütles Treve, et saan temast omale hea hobuse. Ja kujutate ette, mis tundeid see minus tekitas? Ma olin reaalselt õnnelik, sest nüüd vaatas keegi veel kõrvalt ja ütles, et on lootust. Jah, kordan üle, ma olin nii uhke oma hobuse üle.
Tegin temaga pärast lõputraavi ja läksin platsilt välja. Lõdvendasin ta sadulavööd ja viskasin teki peale. Siis tulid Maarja ja Kadi, kes samuti mu hobust kiitsid. Ja paistis, et Zaubi sai ka aru, et ta oli tubli. Üks väike tüdruk tuli veel kuskilt ja osutas Zaubile: "Ma tahan sellele ilusale hobusele pai teha."
Pärast läksime Zaubiga maneeži jalutama. Võtsime sadula ja valjad peast ning jalutasime ning rääkisime Kadiga juttu. Mingi hetk vaatasin, et printsess oli täitsa kuiv (tegelikult jahtus juba õues ära, aga tahtsin igaks juhuks ikka veidi jalutada temaga) ja kõndisime treileri peale. Kadi imestas kui normaalne mu noor hobune peast on, et lihtsalt jalutas peale.
Sõitsime rahulikult koju, seal võtsin ta maha ja Fatu oli tea juba ootamas, Kastan ei lasknud end seekord segada. On see tema jaoks kui lebo teema. Andsin lapsele süüa ja saatsin ta õue.
Siis puhastasin varustuse ja panime asjad kokku ja läksime praami peale.
Nüüd olen reedeni koolis kursustel.












No comments:
Post a Comment