A great accomplishment shouldn't be the end of the road, just the starting point for the next leap forward.

Päris uskumatu on pärast kõiki vahele jäänud aastaid siia uuesti kirjutada.
Veidi võõras ja veider.


Ausalt öelda ei oskagi kuskilt alustada. Mu elus on nii palju toimunud..

Kõige pealt ehk asjadest, mis suuremal või vähemal määral samaks jäänud.

Ma käin endiselt koolis. Nüüdseks küll viimasel kursusel.

thug life

Ma kolisin kokku oma elukaaslasega.

Foto: Caroline Sada

Mul on kodus endiselt 3 kaaki: Kastan sai sel aastal juba 19, Fatu saab sel aastal 11 ja Zaubi juba 5. Uskumatu tundub, sest alles oli ta SELLINE.

Ja nüüd juba selline:

Mis veel?

Nii palju on olnud kaotusi. Üks veel eriti, millest ma siiani välja tulla ei suuda..
Tema soovis alati, et ma hakkaksin uuesti kirjutama. Siis ei olnud ainest või aega.. Nüüd pole teda enam..

Ma ei teagi kohe, millest alustuseks veel kirjutada, seega üritan sujuvalt üle minna 'everyday Zaubile'.

Oma merepraktika ja kooli kõrvalt olen üritanud temaga tegeleda nii palju kui saan, Nagu piltideltki näha on printsess isa välimusega. Iseloomu on emalt saanud. Õnneks on tema koolitamine suhteliselt okei, kuna hea tuju korral omandab õpetatavad asjad kiirelt. Kui printsessil on aga kehv tuju, siis brace yourself!

Sel juhul oskab ta pukki ja kõike muud. Ma arvan, et meie kui paari suurimaks miinuseks on see kui kangekaelsed me mõlemad oleme.

Näiteks. Teeme trenni. Ta arvab, et on hea aeg lõpetada. Ma arvan, et just alustasime. Siis hakkab tema jonnima ja vastu jonnima. Ja lõpp-kokkuvõttes ei tule trennist kui sellisest eriti midagi.
Minu jaoks on kõige huvitavam see, et maastikul on ta eriline tõbrik. Miks? Sest siis on iga põõsast lendav väike värvuline ja liikuv puuleht hirmutav. Loreen oli maastikul samasugune, kuid väljakutel tundis ennast nagu kodus. Ta teadis justkui alati, miks ta seal on ja, mis nüüd teha tuleb.

Miks Loorensi näide? Sest Zaubi meenutab mulle sellise käitumise poolest veidi teda. Nimelt kui proovisin talle kodus latte panna (loe: puidust tavalised latid). Siis keeldus neist juba kaugelt isegi sammus üle minemast.
And I was like

Sest for real, need olid täiesti tavalised puulatid, millest ta keeldus üle minemast. Siis ühel päeval, paar päeva enne kui mu vahetus laeval läbi, helistasin Aarele ja leppisin kokku, et viin hobuse natukeseks ajaks sinna. Mõtlesin, et oleks põnev näha, mida ta uues keskkonnas teeb ja kasvõi, mis ta arvab päris lattidest ja tõketest.

Mõeldud. Tehtud.

Nüüd saime  katsetada ka transpordikaitsmeid
Saabastega Zaubi   (video)

See, et tal mõistusega üldiselt siiski kõik korras on tõestas ka see, kuidas ta mu järgi lihtsalt treileri peale jalutas. Algul veidi nuusutas, aga siis kõndis päris vankumatul sammul tuppa. Jäin terveks sõiduks tema juurde. Avastasin, et tal on üllatavalt hea tasakaal, kuid eks närvis oli ta ikkagi - läks ikka päris higiseks.

Kohale jõudes tuli rahulikult ka treilerist välja. Jalutasime ta kuivaks. Oli teine päris naksis. Need, kes meid nägid kirjutasid hiljem, et päris kena hobune, torikas või? 

well.. not even close aga ei süüdista, sest torika mõiste ka juba päris lai.

Aare tuli ka lõpuks talli juurde kui olime hobust just talli viimas. Tema oli ka naksis. Hobuse pärast. Ma ei vaevunud enam lõpuks lugemagi kui mitu korda ta Zaubit kiitis "No selline peab ikka hobune olema. Kuradi ilus hobune." 

well, paks on ja seda ta mainis ka, aga see ei heidutanud, sest ma polnud jõudnud tõesti sel ajal palju temaga tegeleda, olin rohkem merel kui maal. Kui keegi veel talli juurde tuli, siis ütles neile ka, et vaadake milline hobune peab olema.

Igal juhul tol päeval muud ei teinudki. Platsil jalutades näitasin ainult veidi tõkkeid aga neist ei arvanud ta midagi.

Järgmisel päeval sõitsime. Ja ennäe imet, hobune oli pehme ja ei kangutanud. Võõras kohas ikka väga viisakas. Kuna ma ei ole võimeline enam igat päeva eraldi meenutama, siis lühi kokkuvõte: AMAZEBALLS.  Reaalselt väga fabulous.

Mingist suurest tehnikast hüpetel (puudutab jalgade rippu jätmist) veel muidugi rääkida ei saanud, sest noh, ta polnud seda ju tegelikult väga teinudki. Selleks vajaks ta palju rohkem aega ja palju rohkem valik-lattidega võimlemisharjutusi. Kuid mis mind meeldivalt üllatas oli see kui normaalne ta peast oli: ta oli võõral platsil, nägi selliseid asju elus esimest korda ja ei näinud nende kõigi hüppamises mitte mingit probleemi. Uskumatu.

 Ei saa veel mainimata jätta ka seda, et positiivne oli see kuidas ta õppis ise tõket jälgima. Ma ei pannud teadlikult tema sammu kordagi tõkkele minnes paika. Mõtlesin, et las ta õpib. Õppiski. Järgmised korrad vaatas juba kaugelt kuidas minna ja kui trenni lõpuks paar tõket 95-100cm peale tõstsin, tõusis turjast samuti. Aga ta paistab hüpetel olevat nagu kass- nii vaikne ja täpne.

Ja viimasel päeval käisime elukaaslasega koos maastikul. Tõin talle Rella. Kes on minuga maastikul käinud, see teab, millised need välja näevad. well, nüüd kõigile neile, kes arvavad, et mu elukaaslane enam hobuste selga ei istu, eksivad. he actually liked it

Ja nüüdseks on talv. Hiiumaale satun umbes üle kahe nädala ja selle nädalavahetuse veedan hobustega. Zaubi on võrreldes suvega veelgi positiivsuse poole tegelikult liikunud. Nimelt oli suvel ta galopp küllaltki raske ja võrdlemisi esimese otsa peal. Nüüd on preili fabulous end ise kandma hakanud. Niisamuti üllatas ta mind ühel päeval sellega, et mõtlesin, et prooviks täna lihtsalt ratsastust teha (muidu teen maastikuringe). Tegin traavi, vaatasin, et päris okei tundub täna. Tõstsin galopile. Läkski. Võtsin galopis voldile. Minimeerisin selle diameetrit järjest väiksemaks. Tegi kõike. Võtsin diagonaalile. Andsin märku, et jalga vahetaks. Vahetas õhus kõik neli. Lisaks tegi veel ka kõik pikendused ja painutused.

Ma arvan, et praeguseks aitab. Materjali läheb muidu liiga paljuks. Kirjutada ilmselt saaks veel, aga ei hakka esimese korraga kohe ära tapma. Las jääda mõneks teiseks päevaks ka.